Waldorfpedagoogika on pedagoogika suund, mis on välja kujunenud Rudolf
Steineri põhimõtetele toetuvast eluviisist. Waldorfpedagoogika aluseks on
austria-saksa teadlase Rudolf Steineri poolt arendatud inimeseõpetus –
antroposoofia, mis vabas tõlkes tähendab inimese terviklikku teadmist iseendast
(kreeka k. anthropos–inimene, sophia–tarkus).
Waldorfpedagoogika
lähtekohaks on inimesekäsitus, mis vaatleb mõtte-, tunde- ja tahtearengut
tervikseostes kogu elukaare jooksul.Antroposoofilise inimkäsitluse
järgi on inimene kolmemõõtmeline olevus, s.t keha – hinge – vaimu kooslus.
Waldorfpedagoogika on humanistlik lähenemine
pedagoogikale, millele pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner
(1861–1925) 1907. aastal tema poolt peetud loengus. Tema nime järgi kutsutakse
seda ka steinerpedagoogikaks.
Rudolf
Steiner sündis 25. veebruar
1861 Donji Kraljevec (Austria – Ungari, praegune Horvaatia) ja suri 30. märts
1925 Dornach, Šveitsis. Ta oli Austria esoteerik ja filosoof,
kirjandusteadlane, õpetaja, kunstnik, kirjanik, sotsiaalne mõtleja,
antroposoofia, waldorfpedagoogika, ravipedagoogika, antroposoofilise
ravipedagoogika, antroposoofilise meditsiini, antroposoofilise arhitektuuri ja
biodünaamilise põllumajanduse rajaja.
Tema isa oli jaamaülem. Lapsepõlve veetis ta
Viini läheduses Steiermarkis ja Burgenlandis. Pärast reaalkooli lõpetamist
õppis Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat, füüsikat, keemiat ja loodusteadusi,
lisaks käis kuulamas filosoofia, meditsiini ja psühholoogia loenguid, mida
filosoofid Robert Zimmermann ja Franz Brentano Viini ülikoolis pidasid. Alates
1884–1890 teenis ta lisa eraõpetajana ühes jõukas Viini ettevõtja peres. Samal
perioodil kirjutas ta mitmeid teaduslikke artikleid Pierers Encyclopediale
geoloogia ja mineraloogia valdkonnas – entsüklopeediale, mida peeti selle aja
kõige väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks teaduslikuks entsüklopeediaks saksa
keeles.
Aastal 1891 kaitses ta Ph.D. Rostocki ülikoolis
väitekirjaga „Die Grundfrage der
Erkenntnistheorie“ ehk „Tunnetusteooria
põhiküsimusi“, milles käsitles epistemoloogia põhiküsimusi, eriti seoses Fichte
filosoofiatunnetusega. Steineri peateos „Vabaduse
filosoofia – nüüdisaegse maailmavaate põhijooned, hinge vaatluse tulemused
loodusteaduslikul meetodil“ on sisuliselt väitekirja järg.
Aastal 1890 kutsuti Steiner tööle Goethe ja Schilleri
arhiivi Weimarisse, tolleaegsesse Saksamaa kultuurikeskusesse. Tema ülesandeks
oli redigeerida Johann Wolfgang Goethe loodusteaduslikud tööd Sophie
väljaandele. See töö toetas tema arusaama, et vaim ja aine, meeleline ja
meeleülene ei ole vastandlikud ja eraldiasuvad tõelisuse astmed. Selle töö
lõppedes kolis ta 1897 Berliini.
Weimari perioodil osales ta ka Schopenhaueri
kogutud teoste 12 köite ja Jean Pauli kogutud teoste 8 köite toimetamisel ja
avaldamisel. Sarjas „Klassikalised
Berliini väljaanded“ ("sissejuhatustega tuntud kirjandusajaloolaste
töödesse") avaldas ja tutvustas ta Wielandi ja Uhlandi töid. 1893 avaldas
ta oma põhiteose „Philosophie der
Freiheit“ – „Vabaduse filosoofia“
(eesti keeles 1936, 1995, 2007), milles pani paika oma hilisema töö
filosoofilised alused.
Aastatel 1897–1900 toimetas ja avaldas Steiner
Berliinis koos Otto Erich Hartlebeniga kirjandusajakirja „Magazin für Litteratur“. Paralleelselt toimetajatööga algasid ka
tema ülesastumised lektorina. Gutenbergi 500. aastapäeva pidustuste puhul 1900.
aasta juunis paluti tal pidada juubelikõne 7000 trükkalile Berliinis. 1899–1904
töötas ta õpetajana Berliini tööliste koolis, mis oli asutanud
sotsiaaldemokraat Wilhelm Liebknechti poolt, õpetades ajalugu, kirjandust, kõnekunsti
ja loodusteadusi. 1899. aastast oli ta abielus Anna Eunickega kuni tema surmani
1911.
Oma tööde
kaudu alates 1880. aastast kuni sajandi alguseni ulatus tema kui teadlase ja
kultuuriisiksuse tuntus kaugele üle Saksamaa piiride.
Teosoofia
Sajandivahetusel
võttis tema elu uue suuna. 1901. aastal paluti tal pidada kaks loengute sarja
krahv ja krahvinna Brocksdorffi Teosoofilises raamatukogus. Need loengusarjad
on lähtekohaks hiljem avaldatud kirjutistele „Müstika uuemaaegse vaimuelu
koidikul“ ja „Kristlus
kui müstiline tôsiasi ja vanaaja müsteeriumid“, milles arendab ta esimese vormi järgnevaks kümnendiks, mida
ta nimetab antroposoofiliseks vaimuteaduseks, mis põhineb idealistlikul
traditsioonil filosoofias, mille juured on Aristotelese, Platoni ja Thomas
Aquino töödes.
See viis
selleni, et temast sai Teosoofilises Seltsis, mille juhiks oli Annie Besant
(1847–1933), 1902. aastal saksa sektsiooni esimees ja üks peamisi loengupidajaid.
Ta võttis selle ülesande vastu vaid tingimusel, et ta kõneleb toetudes ainult
enda vaimuteaduslikele uuringutele. Hakates tutvustama oma vaimuteaduslike
uuringute tulemusi šokeeris ta paljusi neist, kes seni olid teda õppinud tundma
ja austama kui lugupeetud teadlast ja kultuuritegelast.
Tema
lähimaks kaastöötajaks ja hilisemaks elukaaslaseks sai 1902 Marie von Sievers
(1914 Marie Steiner), kes aitas realiseerida Steineril oma kunstilisi püüdlusi.
1906. aastal loob Steiner looži Mystica Aeterna (Theodor Reussi loal, kes oli
üks O.T.O. asutaja), ordu mis on rajatud samal ajal, kuid on sõltumatu ja vaba
ühendusega vabamüürlaste ordu kui eeskujuga. Tegevus lõppeb sõja vallandumisega
1914. aastal.
1907. ja
1909. aastal lavastab ta kaks Marie Steineri tõlgitud draamat, mille autor oli
prantsuse kirjanik ja luuletaja Edouard Schuré. Need said lähtepunktiks tema
neljale müsteeriumidraamale, mis esietendusid 1910., 1911., 1912. ja 1913.
aastal Münchenis.
Antroposoofia
1912. aastal
läks Steiner vastuollu teosoofilise liikumise peavooluga ja ta järgis Saksa
sektsiooni majoriteete. Põhjuseks oli see, et Besant kuulutas noore
Krishnamurti – ühe poisi, kes oli "avastatud" Põhja-Indias –
reinkarneerunud Kristuseks. Steineri meelest oli Kristuse elu maal ühekordne
sündmus, ja ta nägi kellegi esitamist kui taaskehastunud Kristust olulise
väärarusaamana. Hiljem loobus Krishnamurti ka ise sellest rollist ja lahkus
teosoofilisest kogukonnast 1929. aastal.
Kohe pärast lahknevusi rajasid Steineri kaastöötajad
Antroposoofilise Seltsi Saksamaal. Kuigi Steiner jätkas tööd õpetaja ja
lektorina, ei olnud tal seltsis mingit ametlikku positsiooni ja ta ei olnud
isegi selle liige. 1912 andis ta impulsi ka uue liikumiskunsti – eurütmia
tekkeks kui üleüldise arengu osana selleaegsetes kunstides, inspireerituna
samalaadsest suurkujust nagu Isadora Duncan, keda peetakse moodsa tantsu
rajajaks.
Varsti
pärast Esimese maailmasõja vallandumist kolis antroposoofilise liikumise keskus
Dornachisse Baseli lähedal Šveitsis, kuhu pakuti maad spetsiaalse hoone
ehitamiseks, milles saaks esitada Steineri müsteeriumdraamasid. 1918. aastal,
kui revolutsioon võttis maad mitte ainult Venemaal, vaid ka Saksamaal ja
ähvardas lammutada kogu ühiskonna, kirjeldas Steiner ideed kolmeliikmelisest
diferentseeritud ühiskonnast kui teest tulevikku. Idee keskendus vabadusele
kultuuri valdkonnas, võrdsusele juuridilises sfääris ning vendlusele majanduse
sfääris. Ta pidas sel teemal palju loenguid ja see viis sotsiaalne
kolmeliikmelisuse liikumise tekkeni. Saksa välisminister Simons on väitnud, et
sotsiaalne kolmeliikmelisus on ainus ravi bolševismi vastu.
Esimese maailasõja tagajärjel
toimunud pöördelised muudatused tekitasid uusi vajadusi ja nii avanesid
võimalused viia vaimuteadus laiade ringkondadeni. Steiner esitas sotsiaalse
organismi kolmesuse idee – vabadus, võrdsus, vendlus – kasvava sugupõlve õigus
selles mõttes vabale väljaõppele, et oma impulsse ja annet igakülgselt arendada
ning olla seeläbi ükskord võimeline olemasolevat ühiskonda ümber kujundama.
Sellega murdis ta välja isolatsioonist. Aja nõue oli luua kaheteistkümneaastast
ühiskooli, mis hõlmab alg- ja keskkooli ning millesse pääs on avatud igaühele,
sõltumata sotsiaalsest kihist.
Emil Molt, kes oli sigaretivabriku
Waldorf-Astoria kaasomanik ja direktor, rajaski koostöös Rudolf Steineriga ühiskonna
vajaduste rahuldamiseks ja ühiskonna survel 1919. aastal esimese Vaba Waldorfkooli Stuttgardis
sigaretivabriku tööliste lastele. Kool sai eeskujuks Waldorfkoolide
liikumisele, mis levisid kiiresti üle maailma. Näiteks esimene waldorfkool
Ameerikas avati juba 1928. aastal New Yorkis. 2015. aastal oli maailma 65 riigis üle 1000 waldorfkooli
ning 2000 koolieelse hariduse asutuse. Rudolf Steiner nõustas Stuttgarti waldorfkooli
oma surmani 1925. aastal.
Steineri idee kolmeliikmelisest ühiskonnast on olnud
üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks Center for Alternative Development
Initiatives (CADI) Manilase direktori Nicanor Perla jaoks (sai alternatiivse
Nobeli auhinna 2003. aastal) ja ka teistele ühiskonna aktivistidele.
Tema ulatuslikule tegevusele Viinis, Weimaris ja
Berliinis Goethe teoste väljaandja, kirjaniku, toimetaja ja õpetajana lisandus
sajandivahetusel üha enam antroposoofilise vaimuteaduse edendamine. Seoses Goetheanumi
rajamisega kandus tema tegevuse raskuspunkt Dornachi (Šveits).
Rudolf
Steineri vaimuteaduslikud uurimustulemused on leidnud rakendust paljude
elualade uuendusliikumistes, näiteks hariduses (Waldorfkoolid), meditsiinis ja
ravipedagoogikas, kunstis (orgaaniline arhitektuur, eurütmia, kõnekujundus jt),
aga ka põllumajanduses (biodünaamiline maaviljelus) ning sotsiaalelu valdkonnas
(sotsiaalse organismi kolmeliikmelisus jm).
Waldorfpedagoogika
on hariduskäsitus, mis toetab inimese loomulikust arengust lähtuvat ja looduse
rütme arvestavat terviklikku arengut. Terviklikkuse seisukohalt vajavad
inimeses võrdset tähelepanu selge mõtlemine, tasakaalustatud tundeelu ja terve
tahe. Waldorfpedagoogika lähtub väärtuspõhisest kasvatusest, kus teadmiste
kõrval toetatakse võrdsel määral ka võimete arendamist ja loovuse avanemist.
Waldorfpedagoogika peaeesmärk on
kasvatada avatud mõtlemisega inimesi. Loomingulisi ja intellektuaalseid õppeaineid
püütakse õpetada tasakaalustatult. Eriti oluline on lapse isiksusega
arvestamine. See
alternatiivpedagoogika toetab ja aitab ennast leida.
Üks oluline osa waldorfpedagoogikast on eurütmia. Eurütmias
kasutatavad liigutused on seotud kõnerütmi ja – meloodia, muusika rütmi ja
helidega ning tundmustega nagu näiteks rõõm ja kurbus. Nendest moodustuvad
repertuaari elemendid, nö põhiliigutused, mida kasutatakse vabaks
loominguliseks väljenduseks. Tähtsaks peetakse ka sirg- ja kõverjoonte
vastandust, liikumise suunda ruumis (edasi, tagasi, üles, alla, vasakule,
paremale), kokku tõmbumist ja paisumist ning värvusi. Värvuse – elementi
rõhutatakse nii kostüümi kui valgustuse abil. Mitmesugustes eurütmia
harjutustes kasutatakse ka vasest keppe ja palle.
Eurütmia
eesmärk on viia esitaja liikumine ning esitaja ja publiku tajukogemused
harmooniasse esituse sisuga. Eurütmiat on sellepärast mõnikord nimetatud ka „nähtavaks
muusikaks“ või „nähtavaks kõneks“. Eurütmia looja Rudolf Steiner kirjeldas
eurütmiat kui „hinge kunsti“. Tänapäeval esitatakse valdav osa eurütmiast
Euroopa klassikalise muusika või tekstide (luule, proosa) saatel. Mõnikord
esitatakse ka ilma helita eurütmiat. Eurütmiat etendatakse eraldiseisva
kujutava kunstina, aga ka lavastuste osana. Ravieurütmia on kasutusel
teraapilistel eesmärkidel.
Waldorflasteaiad
ja – koolid lähtuvad oma tegevuses antroposoofilise vaimuteaduse ja
inimeseõpetuse põhimõtetest, mis selgesti arvestab noore inimese kogu arenguga
ja loob head eeldused ja kogemused lastaiast kooli ülemineku integratiivse
kontspetsiooni jaoks.
Waldorflasteaias
ja – koolis on laste mängu- ja õppevahendid looduslikest materjalidest,
tegutsetakse kooskõlas looduses toimivate rütmidega. Intellektuaalsete võimete
arengu kõrval on suur tähelepanu loovuse avanemist toetavatel tegevustel ja
sotsiaalsete oskuste kujundamisel eakohase õppe abil.
Õppeprogrammid
on koostatud vastavalt vanuselistele iseärasustele ning on omavahel kõikides
maailma waldorfkoolides sarnased oma õppekava ülesehituse põhimõtete osas. Õpetuse sisu ja maht aineti ning klassiti, samuti
metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu
seaduspäradest. Õppekava toimimine on seotud koolikorralduse ja juhtimisega,
mis on waldorfkoolides mõneti erinev võrreldes meie traditsioonilise kooliga.
Waldorfpedagoogilise õpetus- ja kasvatusmetoodika põhiprintsiibid, mis toetavad
lapse ealist arengut, on kasvatuse ja õpetuse tegevuslik, kunstiline ja
intellektuaalne külg. Waldorfkoolides on eurütmia korraliselt õppekavas.
Üldjuhul on
waldorfkoolid maailmas erakoolid, mille ülevalpidajaks on lapsevanemate
mittetulundusühing. Waldorfkoole on ka erivajadustega lastele.
Põhimõtted:
Tegevuslik
aspekt kasvatuses
Tahtejõu tugevdamine.
Kujutlusvõime arendamine.
Eakohase intellektuaalse võime
arvestamine.
Tegelikkusega suhtestatud mõtlemine.
Harjumuste kujundamine.
Kunstiline
aspekt kasvatuses
Tundeelu areng.
Intellektuaalne areng.
Analüüsivõime ja kvaliteeditunnetus.
Meelte arendamine.
Sotsiaalsed ja moraalsed tunded.
Kunstilised projektid.
Intellektuaalne
aspekt kasvatuses
Üldharidus.
Huvi ja vastutus.
Intellektuaalne kujutlusvõime.
Kausaalse mõtlemise võime.
Õpetuse kujundamine tervikust
lähtuvalt.
Õpilase teadvuse ja teadlikkuse
areng.
Üldine
õppeprotsess, selle diferentseerimine ja planeerimine
Õppetunni ülesehitus 1.-8. klassis.
Õppeprotsess murdeea järel.
Õppetunni ülesehitus 9.-12.
klassini.
Nädala töörütm.
Kooliaasta rütm – koolipeod.
Klassiväline tegevus õppe- ja
kasvatusprotsessi osana.
Koostööpõhimõtted
ja töökorraldus koolis
Õpetajate kolleegium.
Töögrupid.
Kodu ja kooli vaheline koostöö.
Koostöö organiseerimine koolitöö eri
valdkondade vahel.
Koolijuhtimine
Kooliselts. Õpetajate kolleegium - kooli nõukogu – kooliseltsi
juhatus.
Põhitunni kirjeldus
Epohhiõpe
Waldorfpedagoogika
liikumine Eestis
Eestis
tegutseb praegu 10 waldorfkooli (sh. kaks ravipedagoogilist kooli) ja 9
lasteaeda.
Waldorfpedagoogilised lasteaiad Eestis:
Aruküla Waldorflasteaed (Harjumaal)
Eralasteaed Kaur (Rakveres)
Ilmapuu Waldorflasteaed (Tallinnas)
Lasteaed Täheke (Põlva vallas)
Meelespea Waldorflasteaed (Tallinnas)
Meie Mängurühm (Tartus)
Tartu Lasteaed Ploomike
Tartu Maarja Kooli Lasteaed
Viljandi Waldorflasteaed