Rudolf Steiner

Rudolf Steiner sündis 25. veebruar 1861 Donji Kraljevec (Austria – Ungari, praegune Horvaatia) ja suri 30. märts 1925 Dornach, Šveitsis. Ta oli Austria esoteerik ja filosoof, kirjandusteadlane, õpetaja, kunstnik, kirjanik, sotsiaalne mõtleja, antroposoofia, waldorfpedagoogika, ravipedagoogika, antroposoofilise ravipedagoogika, antroposoofilise meditsiini, antroposoofilise arhitektuuri ja biodünaamilise põllumajanduse rajaja.

Tema isa oli jaamaülem. Lapsepõlve veetis ta Viini läheduses Steiermarkis ja Burgenlandis. Pärast reaalkooli lõpetamist õppis Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat, füüsikat, keemiat ja loodusteadusi, lisaks käis kuulamas filosoofia, meditsiini ja psühholoogia loenguid, mida filosoofid Robert Zimmermann ja Franz Brentano Viini ülikoolis pidasid. Alates 1884–1890 teenis ta lisa eraõpetajana ühes jõukas Viini ettevõtja peres. Samal perioodil kirjutas ta mitmeid teaduslikke artikleid Pierers Encyclopediale geoloogia ja mineraloogia valdkonnas – entsüklopeediale, mida peeti selle aja kõige väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks teaduslikuks entsüklopeediaks saksa keeles.

Aastal 1891 kaitses ta Ph.D. Rostocki ülikoolis väitekirjaga „Die Grundfrage der Erkenntnistheorie“ ehk „Tunnetusteooria põhiküsimusi“, milles käsitles epistemoloogia põhiküsimusi, eriti seoses Fichte filosoofiatunnetusega. Steineri peateos „Vabaduse filosoofia – nüüdisaegse maailmavaate põhijooned, hinge vaatluse tulemused loodusteaduslikul meetodil“ on sisuliselt väitekirja järg.

Aastal 1890 kutsuti Steiner tööle Goethe ja Schilleri arhiivi Weimarisse, tolleaegsesse Saksamaa kultuurikeskusesse. Tema ülesandeks oli redigeerida Johann Wolfgang Goethe loodusteaduslikud tööd Sophie väljaandele. See töö toetas tema arusaama, et vaim ja aine, meeleline ja meeleülene ei ole vastandlikud ja eraldiasuvad tõelisuse astmed. Selle töö lõppedes kolis ta 1897 Berliini.

Weimari perioodil osales ta ka Schopenhaueri kogutud teoste 12 köite ja Jean Pauli kogutud teoste 8 köite toimetamisel ja avaldamisel. Sarjas „Klassikalised Berliini väljaanded“ ("sissejuhatustega tuntud kirjandusajaloolaste töödesse") avaldas ja tutvustas ta Wielandi ja Uhlandi töid. 1893 avaldas ta oma põhiteose „Philosophie der Freiheit“ – „Vabaduse filosoofia“ (eesti keeles 1936, 1995, 2007), milles pani paika oma hilisema töö filosoofilised alused.

Aastatel 1897–1900 toimetas ja avaldas Steiner Berliinis koos Otto Erich Hartlebeniga kirjandusajakirja „Magazin für Litteratur“. Paralleelselt toimetajatööga algasid ka tema ülesastumised lektorina. Gutenbergi 500. aastapäeva pidustuste puhul 1900. aasta juunis paluti tal pidada juubelikõne 7000 trükkalile Berliinis. 1899–1904 töötas ta õpetajana Berliini tööliste koolis, mis oli asutanud sotsiaaldemokraat Wilhelm Liebknechti poolt, õpetades ajalugu, kirjandust, kõnekunsti ja loodusteadusi. 1899. aastast oli ta abielus Anna Eunickega kuni tema surmani 1911.

Oma tööde kaudu alates 1880. aastast kuni sajandi alguseni ulatus tema kui teadlase ja kultuuriisiksuse tuntus kaugele üle Saksamaa piiride.

Teosoofia

Sajandivahetusel võttis tema elu uue suuna. 1901. aastal paluti tal pidada kaks loengute sarja krahv ja krahvinna Brocksdorffi Teosoofilises raamatukogus. Need loengusarjad on lähtekohaks hiljem avaldatud kirjutistele „Müstika uuemaaegse vaimuelu koidikul“ ja „Kristlus kui müstiline tôsiasi ja vanaaja müsteeriumid“, milles arendab ta esimese vormi järgnevaks kümnendiks, mida ta nimetab antroposoofiliseks vaimuteaduseks, mis põhineb idealistlikul traditsioonil filosoofias, mille juured on Aristotelese, Platoni ja Thomas Aquino töödes.

See viis selleni, et temast sai Teosoofilises Seltsis, mille juhiks oli Annie Besant (1847–1933), 1902. aastal saksa sektsiooni esimees ja üks peamisi loengupidajaid. Ta võttis selle ülesande vastu vaid tingimusel, et ta kõneleb toetudes ainult enda vaimuteaduslikele uuringutele. Hakates tutvustama oma vaimuteaduslike uuringute tulemusi šokeeris ta paljusi neist, kes seni olid teda õppinud tundma ja austama kui lugupeetud teadlast ja kultuuritegelast.

Tema lähimaks kaastöötajaks ja hilisemaks elukaaslaseks sai 1902 Marie von Sievers (1914 Marie Steiner), kes aitas realiseerida Steineril oma kunstilisi püüdlusi. 1906. aastal loob Steiner looži Mystica Aeterna (Theodor Reussi loal, kes oli üks O.T.O. asutaja), ordu mis on rajatud samal ajal, kuid on sõltumatu ja vaba ühendusega vabamüürlaste ordu kui eeskujuga. Tegevus lõppeb sõja vallandumisega 1914. aastal.

1907. ja 1909. aastal lavastab ta kaks Marie Steineri tõlgitud draamat, mille autor oli prantsuse kirjanik ja luuletaja Edouard Schuré. Need said lähtepunktiks tema neljale müsteeriumidraamale, mis esietendusid 1910., 1911., 1912. ja 1913. aastal Münchenis.

Antroposoofia

1912. aastal läks Steiner vastuollu teosoofilise liikumise peavooluga ja ta järgis Saksa sektsiooni majoriteete. Põhjuseks oli see, et Besant kuulutas noore Krishnamurti – ühe poisi, kes oli "avastatud" Põhja-Indias – reinkarneerunud Kristuseks. Steineri meelest oli Kristuse elu maal ühekordne sündmus, ja ta nägi kellegi esitamist kui taaskehastunud Kristust olulise väärarusaamana. Hiljem loobus Krishnamurti ka ise sellest rollist ja lahkus teosoofilisest kogukonnast 1929. aastal.

Kohe pärast lahknevusi rajasid Steineri kaastöötajad Antroposoofilise Seltsi Saksamaal. Kuigi Steiner jätkas tööd õpetaja ja lektorina, ei olnud tal seltsis mingit ametlikku positsiooni ja ta ei olnud isegi selle liige. 1912 andis ta impulsi ka uue liikumiskunsti – eurütmia tekkeks kui üleüldise arengu osana selleaegsetes kunstides, inspireerituna samalaadsest suurkujust nagu Isadora Duncan, keda peetakse moodsa tantsu rajajaks.

Varsti pärast Esimese maailmasõja vallandumist kolis antroposoofilise liikumise keskus Dornachisse Baseli lähedal Šveitsis, kuhu pakuti maad spetsiaalse hoone ehitamiseks, milles saaks esitada Steineri müsteeriumdraamasid. 1918. aastal, kui revolutsioon võttis maad mitte ainult Venemaal, vaid ka Saksamaal ja ähvardas lammutada kogu ühiskonna, kirjeldas Steiner ideed kolmeliikmelisest diferentseeritud ühiskonnast kui teest tulevikku. Idee keskendus vabadusele kultuuri valdkonnas, võrdsusele juuridilises sfääris ning vendlusele majanduse sfääris. Ta pidas sel teemal palju loenguid ja see viis sotsiaalne kolmeliikmelisuse liikumise tekkeni. Saksa välisminister Simons on väitnud, et sotsiaalne kolmeliikmelisus on ainus ravi bolševismi vastu.

Esimese maailasõja tagajärjel toimunud pöördelised muudatused tekitasid uusi vajadusi ja nii avanesid võimalused viia vaimuteadus laiade ringkondadeni. Steiner esitas sotsiaalse organismi kolmesuse idee – vabadus, võrdsus, vendlus – kasvava sugupõlve õigus selles mõttes vabale väljaõppele, et oma impulsse ja annet igakülgselt arendada ning olla seeläbi ükskord võimeline olemasolevat ühiskonda ümber kujundama. Sellega murdis ta välja isolatsioonist. Aja nõue oli luua kaheteistkümneaastast ühiskooli, mis hõlmab alg- ja keskkooli ning millesse pääs on avatud igaühele, sõltumata sotsiaalsest kihist.

Emil Molt, kes oli sigaretivabriku Waldorf-Astoria kaasomanik ja direktor, rajaski koostöös Rudolf Steineriga ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja ühiskonna survel 1919. aastal esimese Vaba Waldorfkooli Stuttgardis sigaretivabriku tööliste lastele. Kool sai eeskujuks Waldorfkoolide liikumisele, mis levisid kiiresti üle maailma. Näiteks esimene waldorfkool Ameerikas avati juba 1928. aastal New Yorkis. 2015. aastal oli maailma 65 riigis üle 1000 waldorfkooli ning 2000 koolieelse hariduse asutuse. Rudolf Steiner nõustas Stuttgarti waldorfkooli oma surmani 1925. aastal.

Steineri idee kolmeliikmelisest ühiskonnast on olnud üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks Center for Alternative Development Initiatives (CADI) Manilase direktori Nicanor Perla jaoks (sai alternatiivse Nobeli auhinna 2003. aastal) ja ka teistele ühiskonna aktivistidele.

Tema ulatuslikule tegevusele Viinis, Weimaris ja Berliinis Goethe teoste väljaandja, kirjaniku, toimetaja ja õpetajana lisandus sajandivahetusel üha enam antroposoofilise vaimuteaduse edendamine. Seoses Goetheanumi rajamisega kandus tema tegevuse raskuspunkt Dornachi (Šveits).

Rudolf Steineri vaimuteaduslikud uurimustulemused on leidnud rakendust paljude elualade uuendusliikumistes, näiteks hariduses (Waldorfkoolid), meditsiinis ja ravipedagoogikas, kunstis (orgaaniline arhitektuur, eurütmia, kõnekujundus jt), aga ka põllumajanduses (biodünaamiline maaviljelus) ning sotsiaalelu valdkonnas (sotsiaalse organismi kolmeliikmelisus jm).

Rudolf Steiner ja waldorfpedagoogika