Kriitika

Tartu Ülikooli õppejõud Hasso Kukemelk kirjutab Rajaleidja leheküljel, et laias maailmas hõlmavad waldorf- ja vabakoolid koolitusturust 15 kuni 20 protsenti ning enamasti on need mõeldud lastele, kes on erilised. Eriline ei tähenda siinkohal mitte natuke rumalat või näiteks nõrga kuulmise või nägemisega õpilast. See tähendab õpilast, kes vajab tavalisest pisut teistsugust lähenemist. Need on ka hüperaktiivsed lapsed, kes võivad olla ülinutikad, kuid kes tavakoolis kipuvad jääma hammasrataste vahele. Loomulikult käib waldorfkoolis ka täiesti tavalisi lapsi. Aga et waldorfkool oleks kool, kuhu kõik lapsed minema peaksid, seda Kukemelk ei ütle. Ta rõhutab  waldorfkooli erilist positsiooni ühiskonnas, sest see on vajalik alternatiiv. Kindlasti on ka lapsi, kellele waldorfkool ei sobi ja kes vajavad selget korda ning kindlaid käske.

Hasso Kukemelt märgib, et inimese arengut ei mõjuta ainult kool, vaid ka kodu ja vanemad, sõbrad, kellega laps kokku puutub. Kool on vaid üks mõjureist. Kool võib olla kehv, aga kui muud mõjurid on head, võib laps jõuda ikkagi väga kaugele. Ja vastupidi.

Dekaan lisab, et waldorfkoolilastele heidetakse ette, et neil jäävad mingid asjad õppimata, et nad õpivad arvutama ja lugema hiljem kui tavakooli lapsed. See teeb vanemad murelikuks. Väidetakse ka, et waldorfkooli lapsed ei tunne kaua kella (ajast kinnipidamise mõttes) ning neil tekib sagedasti probleeme kodukorraga. Samuti jääb faktiteadmistes waldorfkoolilaps üldjuhul tavakoolilapsele alla. Eriti kui kontroll teha tavakooli õppekava järgi. Waldorfkoolis on rõhk hoopis teistel küsimustel ja probleemidel. Küll, aga tuleb waldorfkooli õpilane koolisüsteemist välja terve närvikavaga, sest ta pole konkurentsitingimustes olnud. Ta on endaga enamasti rahul, usub endasse ja teab oma piire.

Aga teisalt toob Kukemelt välja, et konkurentsi kogemine on teinekord väga vajalik. Tema sõnul väitsid New Yorgi Ülikooli professorid, et selliseid erilisi lapsi, kes vajavad alternatiivpedagoogikat ehk teistviisi kohtlemist, on nende ühiskonnas 14 protsenti. See tähendab, et eriline on iga seitsmes laps.

Lisaks tuuakse erinevates artiklites välja asjaolu, et Eesti waldorfkoolide vajaksid rohkem professionaalsust ja paindlikkust. Kui mujal maailmas kestab õpetajakoolitus neli aastat, piirdub paljude Eesti waldorfkoolide õpetajate ettevalmistus suve- ja nädalalõpukursustega.

Waldorfkoolide lõpetanute elukäigu uurimine näitab, et enamasti läheb neil hästi. Ja waldorfkoolis õpitu on nende jaoks enamasti mõttekas. Küll aga on vilistlaste hulgas neid, kelle arvates antakse koolis liiga vähe üldteadmisi ja käsitletakse vähe ühiskondlikke teemasid ning teatud eluliselt olulisi teemasid esineb koolis liiga harva.

Minu arvates on waldorfpedagoogikal kaks kõige suuremat nõrkust: 1) seotus religiooniga, sest waldorfkoolid põhinevad usukultuse sarnase religioossel liikumisel – antroposoofial ja 2) waldorfkoolide õpetus, mis põhineb looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude teooriatel, mis on vastuolus tänapäevaste teadmistega maailmast, inimese ja lapse arengust.