Kronoloogia

25. veebruar 1861 sündis Donji Kraljevecis Rudolf Steiner.

1893 avaldas Rudolf Steiner oma põhiteose „Philosophie der Freiheit“ – „Vabaduse filosoofia“ (eesti keeles 1936, 1995, 2007), milles pani paika oma hilisema töö filosoofilised alused.

1907 pani Rudolf Steiner aluse tema poolt peetud loengus waldorfpedagoogika. Tema nime järgi kutsutakse seda ka steinerpedagoogikaks.

1912 andis Rudolf Steiner impulsi ka uue liikumiskunsti – eurütmia tekkeks kui üleüldise arengu osana selleaegsetes kunstides, inspireerituna samalaadsest suurkujust nagu Isadora Duncan, keda peetakse moodsa tantsu rajaks.

1919 rajati Emil Molti, kes oli sigaretivabriku Waldorf-Astoria kaasomanik ning direktor ja Rudolf Steineri poolt esimese Vaba Waldorfkooli Stuttgardis Saksamaal. Kool sai eeskujuks Waldorfkoolide liikumisele, mis levisid kiiresti üle maailma.

30. märts 1925 suri Dornach, Šveitsis Rudolf Steiner.

1926. aasaks oli rajatud 11 waldorfkooli: 4 Saksamaal, 2 Suurbritannias ja 1 Hollandis, Norras, Portugalis, Šveitsis ja Ungaris.

1926. aastal aset leidnud põhjaliku inspekteerimise järel aga leiti, et waldorfkoolist oleks nii mõndagi üle võtta ka riiklikusse haridussüsteemi.

1928 avati esimene waldorfkool New Yorkis Ameerikas.

1933. aastaks oli koole 33, riikidest lisandusid Austria ja USA.

1933. aastal leidis Saksamaa „natsionaal-sotsialistlik haridussüsteem“, et waldorfharidus ei vasta natsionaal-sotsialistlikele põhimõtetele ning alates 1934. aastast kehtestati ranged piirangud õpilaste vastuvõtule. Saksamaa waldorfkoolid suleti vabatahtlikult või jõuga vahemikul 1936–1941, samalaadne protsess järgnes ka okupeeritud territooriumitel Austrias ja Hollandis. Paljud õpetajad emigreerusid Šveitsi, Suurbritanniasse ja USA-sse, kus rajasid peatselt uued waldorfkoolid. Waldorfkoolide üldarv vähenes 9-ni; koolid USAs, Suurbritannias, Šveitsis ja Norras aitasid waldorfliikumisel ellu jääda.

1945. aasta oktoobriks (II maailmasõja lõppemise järel) taasavati koolid Hannoveris, Hamburgis ja Stuttgartis ning rajati uued Engelbergis, Marburgis ja Thüringenis.

1951. aastaks oli Saksamaal juba 24 waldorfkooli. Sõjajärgselt jätkus ka waldorfliikumise rahvusvaheline laienemine.

1950-ndate keskpaigaks oli maailmas 62 waldorfkooli: 53 Euroopas, 9 Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.

1970. aastatel algas waldorfliikumise kiire laienemine kiirusega 20–55 uut waldorfkooli igal aastal. Kui aastani 1975 võttis koolide arvu kahekordistumine aega 20 aastat (71-lt 143-ni), siis see arv kahekordistus juba aastal 1980 (288 kooli) ja jälle aastal 1989 (569).

1980–1996 toimus waldorfkoolide suurim kasv. Põhja-Ameerikas ja Lääne – Euroopas ning Austraalias/Uus-Meremaal laienes waldorfliikumine üsna kiiresti, seda eriti kuni 80. aastate lõpuni. Lõuna-Ameerikas on olnud suhteliselt ühtlane kasv (kiirendusega aastail 1996–2006). Sellele järgnes aastail 1990–1997 tugev laienemine Ida-Euroopas.

1996–2000 algas uus kuid väiksem waldorfkoolide kasvulaine Aafrikas.

1996 loodi Waldorfhariduse Uurimise Instituut (The Research Institute for Waldorf Education,

http://www.waldorfresearchinstitute.org/ ) eesmärgiga süvendada ja edendada waldorfhariduse alaseid uuringuid. tagada pidev infovahetus laiema hariduskogukonnaga ning toetada uurimistulemustega õpetajate tööd kõigis koolitüüpides.

Aprill 1997 registreeriti ametlikult MTÜ Eesti Vabade Waldorfkoolide Ühendus. Eesti Vabade Waldorfkoolide- ja lasteaedade Ühendus (EVWKLÜ) on tegutsenud 1990-ndate algusest, ajast, mil loodi esimesed waldorfkoolid Eestis. Praegu kuulub ühendusse 10 kooli (sh. kaks ravipedagoogilist kooli) ja 9 lasteaeda, kokku 15 seltsi.

2000. aastast on märgata waldorfkoolide kasvu laienemist Aasiasse.

2015. aastal on maailma 65 riigis üle 1000 waldorfkooli ning 2000 koolieelse haridusasutuse. 

          Johannese Kool ja Lasteaed Rosmal